Mis on kepphobuste sport?

Kepphobuste sport on ratsasport, mida tehakse kepi otsa kinnitatud täidetud hobusepeaga. Ratsanikud võistlevad koolisõidus ja takistussõidus päris takistuste üle, neid hinnatakse päris kriteeriumide järgi ja nad treenivad kuude kaupa. See sai alguse Soome noortekultuurist ja täidab nüüd väljakuid üle kogu Euroopa. Siin on, kuidas see päriselt käib.

Mis on kepphobuste sport?

Ratsanik hoiab kepphobust jalgade vahel, üks käsi kepil ja teine ratsmetel, ning teeb ratsutamise liigutusi oma kehaga. Samm, traav, galopp, lennuvahetused, seisakud: igal neist on kindel sammumuster, mida ratsanik järele teeb. Hüppamises ületab ratsanik takistuse ise, kandes hobust samal ajal õiges hoiakus.

Sport nõuab kehalist võimekust, peast õpitud kavasid ja täpset tehnikat. Koolisõidu ratsanikku hinnatakse rütmi, sirguse ja üleminekute järgi täpselt samamoodi nagu päris ratsanikku. Hobune ei ole päris; peaaegu kõik muu selles alas ei ole teesklus.

Kust kepphobuste sport pärineb?

See kasvas Soomes 2010. aastatel, peamiselt umbes 10–18-aastaste tüdrukute seas, kes tahtsid ratsasporti ilma elusa hobuse kuludeta. Ratsanikud tegid ise oma hobused, kirjutasid ise reeglid ja korraldasid ise võistlusi. 2017. aasta dokumentaalfilm tõi selle laiema publiku ette ja Soome meistrivõistlused on sellest ajast toonud kokku tublisti üle tuhande võistleja. Klubid tegutsevad nüüd Rootsis, Eestis, Saksamaal, Hollandis, Ühendkuningriigis, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides.

Miks see nii kiiresti levis

Hind on ilmne põhjus: kepphobune maksab vähem kui nädal tallis. Aga ratsanikud osutavad tavaliselt kõigepealt mujale. Kõik on sinu oma: sa õmbled hobuse, annad talle nime, koostad talle põlvnemise, kujundad talle varustuse. Kogukond, mis selle omanikuks olemise ümber tekkis, ongi see, mis inimesi spordi juures hoiab.

Kepphobuste spordi alad

Takistussõit

Peaala. Ratsanikud läbivad nummerdatud takistusraja aja peale, vigadega mahaajamiste ja keeldumiste eest täpselt nagu päris takistussõidus. Kõrgused ulatuvad algajate klassides umbes 20 cm-st kuni tublisti üle 130 cm tippklassis, mis on päris kõrgel tasemel kergejõustik.

Koolisõit

Peast õpitud kava, mida sõidetakse märgistatud väljakul ja hinnatakse liigutuse haaval kümne palli süsteemis. Kohtunikud vaatavad rütmi, üleminekute täpsust, sirgust keskjoonel ja seda, kui veenvalt ratsanik hobuse hoiakut kogu aeg hoiab.

Muud klassid

• Kostüüm ja esitlus— hobust hinnatakse väljanägemise, käsitöö ja tõu esitluse, mitte soorituse järgi.
• Kross— välirada looduslike takistustega, tavaliselt aja peale.
• Vabakava muusika saatel— läbimõeldud koolisõidukava, publiku lemmik.

Kas kepphobuste sport on päris sport?

FEI ega ükski olümpiaorganisatsioon ei ole seda tunnustanud, nii et ametlikku staatust tal ei ole. Selle vastu: tal on kirja pandud reeglid, koolitatud kohtunikud, astmelised tasemed, riiklikud meistrivõistlused ja võimlemisega võrreldav treeningkoormus. Ratsanikud, kes ületavad 100 cm takistuse kepp käes, teevad tõsist füüsilist tööd.

Aus vastus on, et kepphobuste sport käitub igas praktilises mõttes spordina, jäädes samal ajal väljapoole neid organisatsioone, kes seda nimetust annavad. See vahe kahaneb aasta-aastalt ja enamik ratsanikke ei muretse selle pärast enam.

Mida sul on vaja alustamiseks

Asi	Miks see loeb	Tähtsus
Kepphobune	Tihe pea, tasakaalus kepp, toimivad valjad	Hädavajalik
Ratsapüksid või legingid	Liikumisvabadus ja korralik välimus klassideks	Hädavajalik
Hea haardega tossud	Äratõuge ja maandumine murul või väljakukattel	Hädavajalik
Poomid ja hoidikud	Raja ehitamiseks kodus; alguses sobivad luuavarred	Peagi pärast seda
Varuvaljad ja alusrätik	Väljanägemise punktid esitlusklassides	Valikuline

Kuidas valida oma esimene kepphobune

Vali kepp, mis ulatub puusani, pea tiheda täidisega, et see hoiaks hüppe keskel kuju, ja valjad päris pannaldega. Tõug ja värv on maitseasi, aga tugev kaelaõmblus ei ole läbiräägitav, kui plaanid hüpata.

Kuidas alustada

1. Õpi käigud selgeks.Vaata võistlusvideoid ja korda sammumustreid, kuni need tulevad automaatselt.
2. Sea üles väike rada.Kaks poomi ja paar raamatut annavad täiesti korraliku treeningtakistuse.
3. Leia kohalik klubi.Enamik rühmi korraldab tegevust sotsiaalmeedias ja võtab täiesti algajaid hea meelega vastu.
4. Anna end üles madalasse klassi.Esimesed võistlused on tavaliselt 20–40 cm ja keegi ei oota veatut sõitu.
5. Anna oma hobusele isikupära.Nimi, tõug, võistlustulemused. See kõlab nagu pisiasi ja on pool sellest spordist.

Korduma kippuvad küsimused