Kepphobuse treeningvarustus tööks võistluste vahel
Kepphobune on jooksusport, mille külge käib pähe õpitud kava, ja mõlemat poolt tuleb treenida. Käigud peavad olema äratuntavad, enne kui kohtunik neid hindab; pealesõit peab olema sirge, enne kui takistus üles läheb. See kepphobuse treeningvarustuse sari katab alustöö, mis toimub ammu enne seda, kui keegi rosette jagab.
Miski sellest ei ole keeruline. Redel, mõni koonus, mõni poom ja piits on kogu nimekiri. Loeb see, et osi oleks piisavalt, et harjutus maha panna, see läbi sõita ja seda muuta ilma kõike uuesti üles ehitamata.
Mida treenitakse ja mida selleks vaja on
Kolm käiku
Samm on neli lööki, traav kaks, galopp kolm koos lennufaasiga. Iga koolisõidu hinne algab siit ja iga viltune pealesõit takistusele viib tagasi galopi juurde, mis laguneb, kui ratsanik väsib. Selleks pole varustust vaja — ainult kordamist, kuni jalgade muster on automaatne.
Jalatöö ja väledus
Koordinatsiooniredel on see osa, mille enamik ratsanikke vahele jätab, ja see, mis muudab ringi kõige kiiremini. Kiired, kontrollitud jalad on see, mis lubab ratsanikul hoida joont takistusele, mitte kõrvale triivida. Märgikettad ja koonused muudavad sama harjutuse pööreteks, serpentiinideks ja platsi nurkadeks.
Poomitöö
Maapoomid enne takistusi, alati. Üks poom põrandal näitab, kas pealesõit on sirge, kui viga veel midagi ei kosta. Tõsta seda, kui joon on kindel, lisa siis teine poom paar sammu kaugemale ja sõida neid paarina.
Rajatöö
Kolm reguleeritavat takistust piisab, et treenida kõike, mida rada nõuab: pealesõit, maandumine, pööre, uuesti pealesõit. Kõrgused klasside kaupa on meie võistlusreeglites ja aus nõuanne on treenida veidi üle selle klassi, kus tahad võistelda, et võistluspäev tunduks väike.
Treeningrutiini ülesehitamine kodus
Kakskümmend kuni kolmkümmend minutit kolm või neli korda nädalas võidab ühe pika nädalavahetuse treeningu — just regulaarsus ehitab lihasmälu. Toimiv kuju: viis minutit soojendust, kümme minutit tasapinnatööd ja üleminekuid, kümme minutit poome või kava, viis minutit mahajahtumist ja hobuse varustuse ülevaatamist selle suhtes, mis on lahti tulnud.
Soojenda korralikult. See on ala, kus külmad säärelihased põhjustavad keeldumisi ja venitusi, ja see on kepphobuses kõige sagedasem välditav vigastus. Filmi ennast aeg-ajalt: telefonivideo näitab, mida kohtunik näeb — noogutavat pead, triivivat pealesõitu, kaks meetrit hilinenud üleminekut.
Treeningvarustus versus võistlusvarustus
Need ei ole sama ost. Treeningvarustus võtab igapäevase kulumise ja seda lohistatakse aias ringi, seega kerge plast, mis laduks hoiustamiseks üksteise sisse, on eelis. Võistlusvarustus peab nägema õige välja ja käituma kohtuniku ees ennustatavalt — poom, mis kukub puhtalt, piits, mis sobib riietusega. Paljudel ratsanikel on odav treeningkomplekt ja üks hea komplekt, mida hoitakse võistlusteks.
Korduma kippuvad küsimused
Kuidas treenida kepphobust ilma varustuseta?
Alusta käikudest. Samm, traav ja galopp õigete jalgadega ei vaja midagi ja on iga hinde alus. Lisa kodused poomid, kui käigud tunduvad automaatsed, ja osta varustust, kui improviseeritud versioon hakkab sind piirama.
Kui tihti peaks kepphobuse ratsanik treenima?
Lühikesed 20–30-minutilised treeningud kolm või neli korda nädalas. See toimib paremini kui üks pikk treening, sest käigud on motoorne õppimine: sagedus loeb rohkem kui kestus.
Milleks kasutatakse kepphobuses koordinatsiooniredelit?
Jalatööks. See treenib kiiret, kontrollitud jalaasetust, ja just see lubab ratsanikul hoida sirget joont takistusele, mitte kahe viimase sammuga kõrvale triivida.
Kas treenida võistluskõrgusel?
Veidi üle selle. Kui sinu klass on 60 cm, treeni 65 cm juures, et võistlustakistus tunduks väike. Ära tee seda enne, kui pealesõit on madalamal kõrgusel kindel.
Kas ratsapiitsa kasutatakse hobuse löömiseks?
Ei. Hobune on topitud pea kepi otsas. Piitsa kantakse riietuse osana ja see annab käele püsiva asendi — seda hinnatakse esitusena, mitte abina.
